KUMUs toimub juba natuke aega
Tallinna XV Graafikatriennaal ja mulle see alumise suure saali näitus kohe eriliselt meeldib (ülemisse pole väga jõudnud süveneda). Kõigepealt on näitusel väga põnev kujundus (R.Lõoke, N.Külm) ja minu meelest eriti põnevad eksponaadid ka.
Sellised lemmikud on:

Non-Fibonacci suutis mulle mingil põhjusel eriliselt kustumatu mulje jätta. Mu meelest on nad ilgelt laheda n-ö kogumikuga hakkama saanud. Ühesõnaga lasteraamatute vorm suhtselt teravmeelsete luuleridadega esitamas lugusid, kuidas toimivad asjad sotsiaalssfääri vähemustega tegelevates asutustes.


Veel jäi hästi meelde automatiseeritud karikakra masin, mis teadis täpselt kas ta armastab mind või mitte, film "Bitchide akadeemia", mis rääkis nii pekkis asjadest, et noh vähemalt iga naine peaks seda kindlasti vaatama minema, ja siis veel kaks videoinstallatsiooni samalt kunstnikult, mis koosnesid 1)klippidest, mis näitavad noore armastuse kästilust ja sarnaseid seiku läbi filminduse ajaloo ja 2)käsitlusi emaarmastusest läbi filminduse ajaloo. Jube piinlik, aga kunstnike nimesid ei oska praegu öelda. Kui keegi, kes seda loeb, täpselt teab, võiks öelda, siis mul poleks enam nii piinlik.


See Grafodroomi projekt asub tegelikult viiendal korrusel ka triennaaliraames toimuva näituse saali ees, aga minu meelest on see eriti tore, et meie oleme eelmine aasta nii-öelda
draft-versiooni näinud(alumine pilt). Nimelt on üks Grafodroomi neiudest meie kooli vabaaine "Hübriid" õppejõud Jaanika Okk ja eelmine aasta kui Hübriidi lõpunäitus oli, saime me seda
sentimental mappingut Vana-Kalamajas katsetada. Point on selles, et on suur Eesti kaart ja posu templeid, millel on n-ö legendijärgsed tähendused ja siis igaüks saab vajutada oma märgi mingisse kohta Eesti kaardil, kuhu ta arvab et see sobib (nt "hea lugemisekoht" märk sinna, kus sul on hea lugeda DAAAA NOH). Vot, ja seda saab nüüd KUMU 5ndal korrusel näha. JA TEHA!!!
Tschüss.
Muide, me heiskasime ikka täna hommikul lippu ka, peaaegu veeretasin pisarat. Siis laulsime Riina Roose juures rahvuslikke laule (mulle käib endiselt südamele see "Siin kasvab priskelt eesti neiu ja sirgub eesti mehele"), käisime Poska majas ekskurseerimas, vaatasime Linnateatris filmi Konrad Mäest ja lõpetasime päeva piduliku õhtusöögiga (loomulikult ajaloolises üla-linnas, kusjuures esimest korda iseetehtud creme bruleega). Nii et väga peen pidupäev on olnud.