#14 Elu on üks hädaorg, ära sureme kõik kord

Jumal tänatud, et mu ajaplaneerimisoskused on 20 aastaga arenenud täpselt sellistesse kõrgustesse, et ma olen hädas nagu mustlane mädas. Mul on täna selline väljendite päev. Kui teha üldistusi, et milleks praegu eriti aega ei jää, siis võiks peamisena välja tuua magamise. Praegu koriseb kõht ka. Nimelt hakkab meil nüüd koolilõpp saabuma ja mina olen schlangi pannud see semester. Varjualuste hindamine on veidi vähem kui kuu aja pärast ja minu varjualune on praegu metallkarkass põrand. Hea mugav iseolemiseks. Mitte. Aga mina olen ju kultuuritarbija, nii et maketitegemise asemel lähen täna vaatama, kuidas näitenoored kooli lõpetavad. Ma loodan, et sellepärast mul enda kool lõpetamata ei jää see kevad.

Aga reedel keerutas peika Protestis plaate Jäckil. Oujee. Peika teab, mis fännitaridele meeldib, ja pole kitsi. Laupäeval sõitsime koos teiste noortega, kellele meeldib ringmänge mängida ja tolerantsusest rääkida, YFU kevadisele WSile Valgemetsa ja Tallinn-Tartu maantee ääres on eriti tuusad üleujutused! Üleujutused on põhi teema kui neid kõrvalt vaadata, mulle meeldib. Igatahes, me rääkisime YFU tulevikust sotsiaalmeedias laupäeval ja mina vana konservatiiv arvan, et kogu maailm on valel teel. Noh, peale selle, et see on nii ehk naa kurb, et kogu sotsiaalelu on põhimõtteliselt asjad kokku pakkinud ja internetti kolinud, anname me veel sellele täiega tuld juurde oma ikkagi rahvusvaheliseks suhtluseks mõeldud organisatsiooniga. Ma mõtlen, et ega elu ei saagi alati ühesuguseks jääda ja internetiseerumine on selgelt takistamatu ja see on okei. Aga nagu kas me ei devalveeri organisatsiooni väärtust, mis üritab noortesse süstida mingeid sügavamaid tõdesid, kui me selle Facebook'is üliaktiivseks muudame ja asju loosime ja oleme megafun'id ja popid ja noortepärased (ijuuuu!!!). Samas riigitelevisioon laseb Maire Aunaste megasaasta saadet ka meie enda raha eest, nii et võib-olla ongi aeg inimestesse uskumine lõpetada ja pealiskaudsusele lai magistral ehitada. Minu meelest on see igatahes veidi kurb. Võib-olla kuna YFUga oli selline lugu, et minuni jõudis ta teiste heade emotsioonide ja soovituste kaudu ja mina pöördusin ise selle organisatsiooni poole, siis tundub mulle, et see, kes tõesti tahab otsib ja teeb ise, mitte ei lase endale vahetusaastat lihstalt pähe määrida. Üllatu siis veel, et aina rohkem on mingeid imbetsille, kes ennast 2 kuud pärast aasta algust tagasi lasevad saata. (Jou, kontor, kui see postitus on teieni jõudnud. Ma ei taha üldse pahane olla, ma olen lihstalt hiline puberteet ja elan lootuses, et maailm muutub millalgi paremaks kohaks).
Ja lahtikodeerimiseks seinakunsti.