L: Nii nüüd ei mäleta küll mitte midagi. Ei mäleta seda, kust pooleli jäi ja ei mäleta seda kuidas elu käis. Fakt on see, et meie järgmine destinatsioon oli Saksa kultuurimeka Weimar, kus sündisid muuhulgas Goethe ja Schiller, kelle nime ees on sõna "muuhulgas" kasutamine tegelikult seadusega karistatav. Ilmselt. Ja me jõudsime sinna ÖÖSEL. Ja meil oli hostel kinni pandud ka, aga hostelis polnud ÜHTEGI TÖÖTAJAT üleval. Sest oli öö ja kõik magasid. Lõpuks tuli mr. Töötaja, kelle me voodist oma helistamisega üles ajasime ja lasi meid sisse. Me midagi ei näinud, ronisime treppidest üles ja jäime magama ja hommikul tuli välja, et Rol oli vist kogemata naiste tuppa paigutatud haha.
Hommik möödus vaikselt svettides, sest meil polnud õhtul kuskil magada ja visioon kuidas asenduskodumaale Šveitsi saada ka puudus. Või no visioone jagus, aga võimalusi kuidagi nappis. Niisiis veetsime hommiku trajektooril rongijaam-hostel-rongijaam-hostel-rongijaam-hostel vms kuni saabus selgus rongireisi suhtes. Pärast liitrite svettimist saime ööseks ka koha ja siis algas jälle kultuur. Aa ja, hommikusöögiks panime oma viimased (ja ainsad) Eestist kaasas kiirtoidud ka kinni.
R: Weimar oli hästi ilus. No nats imal, ei mitte imal. Siuke üles vuntsitud. Polnud jälgegi DDRi blokkarhitektuurist va üks üheksakordne tuttav nõukaversioon, mis oli muudetud hoopis ühikaks. Jalutada sai rongijaama ja linna vahet tublisti ning seega ringi vaadata. Muidugi ühest korralikust Saksamaa linnast ei puudu midagi Bauhausiga seotut, Weimaris asub siis ka üks Bauhausi muuseum, mis oli ülivinge. Tutvuda tollase, väga uudse, kooli programmiga, näha originaalis Breuersi legotooli ja koolis toodetud igapäeva teekannusid ning seintel õpilaste töid - disainilembetele väga vinge muuseum.
Veel reisikataloogi juttu Weimarist mis tõesti peab paika: väga ilus gigantisch park, kus isegi muru kohati ei niideta ja suurel aasal kasvavab kõrge hein, kus vahel inimesed nagu "vanaemal maal külas" oleks ja võtavad päikest. Pluss vanalinna üle maja või tänava nimi on seotud kohalike kultuuri tegelastega, neid seal muidugi ka jagus. Ja jäätis on odav ja ülimaitsev. Ja õlu on kallis aga ülimaitsev. Ja Burgerking on lollikindel ja ikka maitsev, tõntõn. Igatahes skeemid meid aastaid tagasi võõrustanud šokolaadi, juustu ja pangariiki jõudmiseks saime isegi korda aetud ning pärast järgnevat luksusliku ööd Weimari gasthofis liikusime hommikul söömata Leipzigisse, et siis seal kohe midagi hammaste vahele panna, aga hästi ei tulnud välja... back to you baby:
07.06.
L: Jee, baby. Leipzig oli ikka päris karmilt lärmakas. Seal toimus mingi festival ja kõik oli sakslasi ja bratwursti täis. Saate aru, lähed meganäljasena mingisse linna ja siis seal on kõik tänavad kiirtoiduputkasid täis, kus müüakse erinevaid wurste, saiakesi, kokteile, jäätiseid mingi bensiljonit asja ühesõnaga ja siis ei suuda ju otsustada ja elu on raske. Nii et me ostsime mõlemad ühe jäätise ja läksime Bachi muuseumisse, mida minu emps meile soovitas. No Bachi muuseum oli küll suht kõva teema. PÄRISELT KA. Sakslased olid kuskilt liiga palju raha saanud ja siis seal muuseumis olid kõik kohad puutetundlikke ekraane täis ja sai bachi kuulata ja igast asju katsuda ja välja tõmmata ja vajutada ja kinni hoida ja kõrva vastu panna ja liigutada ja no lõpuks sai ikka vägeva ülevaate ka. Ma olin nii rahul. Rol ka. Rol sõi pärast Flammkuchenit, mis on haigelt hea Saksa pitsa põhimõtteliselt. Ühesõnaga Bach elas kunagi Leipzigis. Seetõttu olid kõikide kohvikute ja poodide nimed nt Sebastiani pood, Bachi äri, Söö jäätist Johanniga jne. Sattusime sinna vist pigem valel päeval. Šveitsi rongi jaoks sõitsime meie jaoks mingisse karuaanusesse Hallesse. Rongijaamast välja minna ei julgenud, sest siis pidi peksu tunda saama. Sõime rongijaama mäkis ja mängisime Kana ja Kukke (ma võidan alati, see tekitab Rolil alaväärsuskomplekse haha). No ja siis. Kell umbes 12 õhtul, tuli täiesti paugust välja, et 4st rongijaamas olevast inimesest 3 on eestlased, kes veel üksteist tunnevad ka. Järsku ütles üks Roli Pärnu sõbranna meile "tsau" ja tuli välja, et ta õpib (?) just praegu (?) seal karuaanuses(?).
Igatahes olid rongis head toolid ja hommikul olime Baselis 1ks minutiks ja siis Bernis.
R: No see Leipzigi vana kirik oli ka suht kahtlane arhitektuuriväärtus. Nõuka ajal võeti kirik maha, sest see ei sobinud sibulasööjate vaatega, kuid õllejoojad ei saa ikka ilma hakkama ning taastavad ülikooli kõrvalolevat kirikut. Fassaad tehti 1:1le järgi ja ümber hakkas tekkima moderne kasvuhoone. Pealegi pidi see hakkama hoopis üheks ülikoolilinnaku osaks. Või no maitse asi, vaadake pilti ja nii. Nonii! End of Part Three.
L: A ja me nägime Weimaris kõikse tuusamat skvotti, mida minu silm kunagi näinud on. Või no siis esimest päris suurt skvotti, mida ma näinud olen. Ja arvake ära, milline pilt Johannile pühendatud on.
Hommik möödus vaikselt svettides, sest meil polnud õhtul kuskil magada ja visioon kuidas asenduskodumaale Šveitsi saada ka puudus. Või no visioone jagus, aga võimalusi kuidagi nappis. Niisiis veetsime hommiku trajektooril rongijaam-hostel-rongijaam-hostel-rongijaam-hostel vms kuni saabus selgus rongireisi suhtes. Pärast liitrite svettimist saime ööseks ka koha ja siis algas jälle kultuur. Aa ja, hommikusöögiks panime oma viimased (ja ainsad) Eestist kaasas kiirtoidud ka kinni.
R: Weimar oli hästi ilus. No nats imal, ei mitte imal. Siuke üles vuntsitud. Polnud jälgegi DDRi blokkarhitektuurist va üks üheksakordne tuttav nõukaversioon, mis oli muudetud hoopis ühikaks. Jalutada sai rongijaama ja linna vahet tublisti ning seega ringi vaadata. Muidugi ühest korralikust Saksamaa linnast ei puudu midagi Bauhausiga seotut, Weimaris asub siis ka üks Bauhausi muuseum, mis oli ülivinge. Tutvuda tollase, väga uudse, kooli programmiga, näha originaalis Breuersi legotooli ja koolis toodetud igapäeva teekannusid ning seintel õpilaste töid - disainilembetele väga vinge muuseum.
Veel reisikataloogi juttu Weimarist mis tõesti peab paika: väga ilus gigantisch park, kus isegi muru kohati ei niideta ja suurel aasal kasvavab kõrge hein, kus vahel inimesed nagu "vanaemal maal külas" oleks ja võtavad päikest. Pluss vanalinna üle maja või tänava nimi on seotud kohalike kultuuri tegelastega, neid seal muidugi ka jagus. Ja jäätis on odav ja ülimaitsev. Ja õlu on kallis aga ülimaitsev. Ja Burgerking on lollikindel ja ikka maitsev, tõntõn. Igatahes skeemid meid aastaid tagasi võõrustanud šokolaadi, juustu ja pangariiki jõudmiseks saime isegi korda aetud ning pärast järgnevat luksusliku ööd Weimari gasthofis liikusime hommikul söömata Leipzigisse, et siis seal kohe midagi hammaste vahele panna, aga hästi ei tulnud välja... back to you baby:
07.06.
L: Jee, baby. Leipzig oli ikka päris karmilt lärmakas. Seal toimus mingi festival ja kõik oli sakslasi ja bratwursti täis. Saate aru, lähed meganäljasena mingisse linna ja siis seal on kõik tänavad kiirtoiduputkasid täis, kus müüakse erinevaid wurste, saiakesi, kokteile, jäätiseid mingi bensiljonit asja ühesõnaga ja siis ei suuda ju otsustada ja elu on raske. Nii et me ostsime mõlemad ühe jäätise ja läksime Bachi muuseumisse, mida minu emps meile soovitas. No Bachi muuseum oli küll suht kõva teema. PÄRISELT KA. Sakslased olid kuskilt liiga palju raha saanud ja siis seal muuseumis olid kõik kohad puutetundlikke ekraane täis ja sai bachi kuulata ja igast asju katsuda ja välja tõmmata ja vajutada ja kinni hoida ja kõrva vastu panna ja liigutada ja no lõpuks sai ikka vägeva ülevaate ka. Ma olin nii rahul. Rol ka. Rol sõi pärast Flammkuchenit, mis on haigelt hea Saksa pitsa põhimõtteliselt. Ühesõnaga Bach elas kunagi Leipzigis. Seetõttu olid kõikide kohvikute ja poodide nimed nt Sebastiani pood, Bachi äri, Söö jäätist Johanniga jne. Sattusime sinna vist pigem valel päeval. Šveitsi rongi jaoks sõitsime meie jaoks mingisse karuaanusesse Hallesse. Rongijaamast välja minna ei julgenud, sest siis pidi peksu tunda saama. Sõime rongijaama mäkis ja mängisime Kana ja Kukke (ma võidan alati, see tekitab Rolil alaväärsuskomplekse haha). No ja siis. Kell umbes 12 õhtul, tuli täiesti paugust välja, et 4st rongijaamas olevast inimesest 3 on eestlased, kes veel üksteist tunnevad ka. Järsku ütles üks Roli Pärnu sõbranna meile "tsau" ja tuli välja, et ta õpib (?) just praegu (?) seal karuaanuses(?).
Igatahes olid rongis head toolid ja hommikul olime Baselis 1ks minutiks ja siis Bernis.
R: No see Leipzigi vana kirik oli ka suht kahtlane arhitektuuriväärtus. Nõuka ajal võeti kirik maha, sest see ei sobinud sibulasööjate vaatega, kuid õllejoojad ei saa ikka ilma hakkama ning taastavad ülikooli kõrvalolevat kirikut. Fassaad tehti 1:1le järgi ja ümber hakkas tekkima moderne kasvuhoone. Pealegi pidi see hakkama hoopis üheks ülikoolilinnaku osaks. Või no maitse asi, vaadake pilti ja nii. Nonii! End of Part Three.
L: A ja me nägime Weimaris kõikse tuusamat skvotti, mida minu silm kunagi näinud on. Või no siis esimest päris suurt skvotti, mida ma näinud olen. Ja arvake ära, milline pilt Johannile pühendatud on.
2 comments:
mida arbeit tähendab
töö
(nt vana hea klassika juutidele asjade selgeks tgemisest: ARBEIT MACHT FREI)
Post a Comment