R: OSTA AUDI! Enne kui me stupasid läheme varsti tsekkima, peame ikkagi euroopa turnee ka lõpetama. Pooleli jäime bratwursti ja lärmi linnas Leipzigis, edasi Hallesse, kus ootasime öörongi, mis viiks meid aastaid tagasi võõrustanud juustu ja alpide riiki, Šveitsi. Veel Halle's sai mängida vana head ootamise reisimängu ehk siis mingi 10 teemat a'la riik, söök, bränd... ja üks loeb tähestiku, teine ütleb stop! ja siis tuleb selle tähega alustades kõikidesse tulpadesse tulemus saada, kes enne kõikidesse teemadesse saab sõna kirja on raundi võitja - igatahes ma pole väga nutikas sellel alal ja minu õnneks segaski mängu hoopis sel hüljatud südaöö suvalises rongijaamas eesti keelne hüüe "tšau!" ja nii me kohtasimegi ühte tuttavat tüdrukut, kes juhuslikult just õppis seal linnas.Aga varsti saabuski meie tšu-tšu schlafwagen (magamisvagun vms) ning jukerdasime Baseli poole, kus ma 05/06 enda vahetusaasta veetsin. Vahepeal rongis langetasid ümberringi suured onud pead kuklasse ja lasid enda ninakarvade vahelt mahedalt noriseda, tulemuseks minu kõrvaklapid laura pähe, nats oli külm ja valgustid ka põlesid.
08.08
R: Hommikuks pigistaski juba nostalgia aknast sisse. Hommikul kell 08.00 astusime siis Baseli rongijaamas heaoluriiki ning nagu nõiaväel olime kohe sattunud rongide vaheliste ühenduste keerisesse nagu ka 4 aastat tagasi, ehk siis 10 sekundi pärast otsustasime kohe edasi astuda Berni rongile, good old ICE Intercity Express nigga!L: Kuna kordamine on tarkuse ema, siis tuli kõigile lugejatele kindlasti kasuks, et nad meie Lepizig-Halle-Basel marsruudist juba teist korda lugeda said. Aitäh, Roland. Berni jõudes läksime me kohe minu koju minu vahetusema Mägiga kohtuma ja oma kotte ära panema. Nii armas oli jälle seal olla ja bussipeatuste nimed on ikka veel peas ja südamest tilgub praegu verd ja silmist pisaraid. Päriselt ka. Nii hea, et see vahetusaasta ikka kunagi tehtud sai. Shveitsi kodus on ikka kõik samamoodi ka, Frau Matthe kõpsetab lõunat ja kõigil on oma riidest taskud, kuhu on nende nimed peale tikitud ja sees on salvrätt (ka riidest) ja laua peal ümbrik hiigelsuure summaga. Haha, nii armsad shveitslased.Esimese pärastlõuna veetsime Bernis oma ammu möödunud lapsepõlve meenutades ja hoidsime käest kinni ja kujutasime ette, et me oleme ikka veel armunud ja tahame üksteisega koos olla. Kui enam ei jaksanud seda näitemängu mängida, avastasime Bernis uusi radu ja uskumatu on mõelda, et ma vist kõndisin vahetusaastal silmaklapid peas lõpuks sissekäidud radadel ja harjumus oli võtnud üle minu kõik meeled. Nüüd oli kõik igatahes jälle nii ilus ja uus ja huvitav, aga natuke kodune ikka ka.
Kuna šveitslased on nii slowd ja traditsioonides kinni, siis oli linnas 4 aastaga muutunud umbes 3 asja. Kaks lemmikut olid:a) üle rongijaama esiste bussi- ja trammipeatuste lainetas megasuur klaaskatus. Pretty awesome.b) Berni kaitseloom on karu ja siis umbes alates 16. sajandist on nad oma vanalinna äärealadel karusid hoidnud, et inimesed ennast kindlalt tunneksid ja mõni ajuvaba vale-põhjus kindlasti veel. tegelikult on alates umbes 16. s
ajandist neid mõmmisid ilmselt porganditega loobitud ja nende peale sülitatud ja nad on elanud oma ebamugavas väikses augus. Igatahes said aastal 2009 loomakaitsjad pärast 500 aastat võidu ja nüüd elavad kaks suurt mõmmit mitte enam betoonaugus, kuhu neile porgandit ja kapsast saab visata (päriselt ka, see nägi suht jõhker välja), vaid võrdlemisi suurel mäenõlval, kust neil on ka ligipääs jõele ja võimalus puu otsas ronida ja kõik jutud. Nad olid nii õnnelikud, et sünnitasid endale kaks titamõmmit ka ja need olid ka seal ja haigelt armsad.
Vahepalaks selline jutt, et mingi alaarenenud debiil jõudis juba sinna karude sekka alla hüpata ka, sest talle tundus, et isakaru viipas talle käpaga. Pärast isakaru hoopis mängis temaga natuke liiga agressiivselt ja siis politsei tuli ja lasi isakaru pihta. Õnneks jäi isakaru ellu ja (kahjuks) debiil ka.
Aa, üks vahva muutus veel. Kõrgetele sildadele (näiteks Kirchenfeldi sillale, kust Coca Cola auto jõulureklaamis üle sõidab !!!!) on võrgud kinnitatud, et inimesed sealt enam nii palju ennast surnuks ei hüppaks. See otsus tehti 2009 sügis pärast seda, kui ühe nädala jooksul 5 inimest ennast surnuks hüppas.. kusjuures kaks neist veel käsikäes (L)(L).
Õhtul võtsime lõpuks vabalt. Nii armas oli ausalt ka.
PS! vaadake piltidelt kindlasti neid haigeid tüüpe, kes isegi seda värvi Aaresse ujuma lähevad.... ja MÕMMIT, kes ronib puu otsas aww päriselt ka.
PPS! praegu tuli meelde, et see Šveitsi pool-second hand Fizzen on Bernis nüüd uues eriti fäänsistatud kohas. Pilt on ka, arva ära milline, (Ingeborg).
08.08
R: Hommikuks pigistaski juba nostalgia aknast sisse. Hommikul kell 08.00 astusime siis Baseli rongijaamas heaoluriiki ning nagu nõiaväel olime kohe sattunud rongide vaheliste ühenduste keerisesse nagu ka 4 aastat tagasi, ehk siis 10 sekundi pärast otsustasime kohe edasi astuda Berni rongile, good old ICE Intercity Express nigga!L: Kuna kordamine on tarkuse ema, siis tuli kõigile lugejatele kindlasti kasuks, et nad meie Lepizig-Halle-Basel marsruudist juba teist korda lugeda said. Aitäh, Roland. Berni jõudes läksime me kohe minu koju minu vahetusema Mägiga kohtuma ja oma kotte ära panema. Nii armas oli jälle seal olla ja bussipeatuste nimed on ikka veel peas ja südamest tilgub praegu verd ja silmist pisaraid. Päriselt ka. Nii hea, et see vahetusaasta ikka kunagi tehtud sai. Shveitsi kodus on ikka kõik samamoodi ka, Frau Matthe kõpsetab lõunat ja kõigil on oma riidest taskud, kuhu on nende nimed peale tikitud ja sees on salvrätt (ka riidest) ja laua peal ümbrik hiigelsuure summaga. Haha, nii armsad shveitslased.Esimese pärastlõuna veetsime Bernis oma ammu möödunud lapsepõlve meenutades ja hoidsime käest kinni ja kujutasime ette, et me oleme ikka veel armunud ja tahame üksteisega koos olla. Kui enam ei jaksanud seda näitemängu mängida, avastasime Bernis uusi radu ja uskumatu on mõelda, et ma vist kõndisin vahetusaastal silmaklapid peas lõpuks sissekäidud radadel ja harjumus oli võtnud üle minu kõik meeled. Nüüd oli kõik igatahes jälle nii ilus ja uus ja huvitav, aga natuke kodune ikka ka.
Kuna šveitslased on nii slowd ja traditsioonides kinni, siis oli linnas 4 aastaga muutunud umbes 3 asja. Kaks lemmikut olid:a) üle rongijaama esiste bussi- ja trammipeatuste lainetas megasuur klaaskatus. Pretty awesome.b) Berni kaitseloom on karu ja siis umbes alates 16. sajandist on nad oma vanalinna äärealadel karusid hoidnud, et inimesed ennast kindlalt tunneksid ja mõni ajuvaba vale-põhjus kindlasti veel. tegelikult on alates umbes 16. s
ajandist neid mõmmisid ilmselt porganditega loobitud ja nende peale sülitatud ja nad on elanud oma ebamugavas väikses augus. Igatahes said aastal 2009 loomakaitsjad pärast 500 aastat võidu ja nüüd elavad kaks suurt mõmmit mitte enam betoonaugus, kuhu neile porgandit ja kapsast saab visata (päriselt ka, see nägi suht jõhker välja), vaid võrdlemisi suurel mäenõlval, kust neil on ka ligipääs jõele ja võimalus puu otsas ronida ja kõik jutud. Nad olid nii õnnelikud, et sünnitasid endale kaks titamõmmit ka ja need olid ka seal ja haigelt armsad.
Vahepalaks selline jutt, et mingi alaarenenud debiil jõudis juba sinna karude sekka alla hüpata ka, sest talle tundus, et isakaru viipas talle käpaga. Pärast isakaru hoopis mängis temaga natuke liiga agressiivselt ja siis politsei tuli ja lasi isakaru pihta. Õnneks jäi isakaru ellu ja (kahjuks) debiil ka.
Aa, üks vahva muutus veel. Kõrgetele sildadele (näiteks Kirchenfeldi sillale, kust Coca Cola auto jõulureklaamis üle sõidab !!!!) on võrgud kinnitatud, et inimesed sealt enam nii palju ennast surnuks ei hüppaks. See otsus tehti 2009 sügis pärast seda, kui ühe nädala jooksul 5 inimest ennast surnuks hüppas.. kusjuures kaks neist veel käsikäes (L)(L).
Õhtul võtsime lõpuks vabalt. Nii armas oli ausalt ka.
PS! vaadake piltidelt kindlasti neid haigeid tüüpe, kes isegi seda värvi Aaresse ujuma lähevad.... ja MÕMMIT, kes ronib puu otsas aww päriselt ka.
PPS! praegu tuli meelde, et see Šveitsi pool-second hand Fizzen on Bernis nüüd uues eriti fäänsistatud kohas. Pilt on ka, arva ära milline, (Ingeborg).
No comments:
Post a Comment