Üldiselt ma pole väga installatsioonide või ready-made asjade fänn, aga teatud nõrkus on imeliku ja arutu mehaalise esteetika vastu. Võibolla algas see kunagi Jean Tinguelyst, kelle muuseum Šveitsis Baselis on üks mu lemmikumaid. Praeguseks, 2010 aastat esindava sarnase võtmega kunstnikuks leidsin aga hiljaaegu Zimouni. 1977 aastal samuti Šveitsis sündinud Zimoun tegeleb hoopis muusikaga ja oma minimalistlik nu-jazzi bändiga NÅ pluss veel teeb paljude teistega koostööd, üks säravatest klaverivirtuoosied jäi ette Mik Keusen: 1 prepared piano, 4 hands, no cuts, no loops, no overdub - väga sheff asi.
Aga millest ma tahtsin rääkida on hoopis tema 2010 installatsioon Sound Sculptures and Installations, mis mulle väga sügavalt mõju avaldas. Napisõnaline nagu tema muusika, nii teevad tema eest nüüd töö ära sajad väikesed elektrimootorid või pumbad, mis tehislike materjalide kokku hõõrudes, põigates, viseldes, põrgates traansi viivaid helisid teevad. Kohati tekib kõhe tunne, nagu vaataks ta luubiga tundmatute mikroskoopide maailma, kus silmale nähtamatud must-valge-metalli karva vonklevad sabalised täiesti omaette süsteemis elavad. Kuigi lõpuks on ta ju need ise loonud, tehisintelligents või nii. Vaadake kindlasti videot.
No comments:
Post a Comment