Oma teisel Berni päeval keskendusime kultuurile ja arhitektuurile. Ühesõnaga läksime Berni äärealadel asuvasse Zentrum Paul Kleesse Renzo Piano arhitektuuri ja Paul Klee kunsti vaatama.
Paul Klee on üks 19. sajandi lõpus sündinud onuke, keda peetakse nii saksa kui ka šveitsi kunstnikuks. Teda on mõjutanud sürrealism, ekspressionism ja kubism, aga mulle tundub küll, et kõige rohkem ikka ekspressionism. Aga see vist pole väga espegell, sest keda poleks 20. sajandi alguses need liikumised mõjutanud. Paul Klee õpetas loomulikult ka Bauhausis ja oli hästi oluline, sest kirjutas disaini ja vormiõpetuse teemadel. Mina Pauli suurim fänn ei ole. Mulle avaldasid muljet ta sketchbookid, kuhu olid superschönid joonistused tehtud juba tema väga varajases nooruses. Ülejäänu on nagu mõnikord päris tuus ja siis jälle pole, mulle jääb see maailm natukene mõistmatuks.
Renzo Piano on Itaalia päritolu arhitekt. Tema karjäär sai megahoo siis sisse, kui ta koostöös Richard Rogersiga Centre Pompidou tegi, mis sai 1977. aastal valmis, ja on hästi kuulus. Vaadake pilti. (Mis mõttes, et see 1977 valmis sai?!). Pärast tegi ta veel üle ühe tuusa suure asja ja siis 1998. anti talle selle eest Pritzker Prize (see auhind, mis on selline arhitektide Nobel vms).
1999-2006 tegeles ta aga Zentrum Paul Kleega, mis alguses tundus mulle eriti tuus, aga pärast mu nädalavahetust Mercedes Benzi Muuseumiga pigem selline poolkõva. Zentrum Paul Klee asub kolmes teiskünkas ja sulandub mahedalt maastikusse, nagu omamoodi maastikuskulptuur. Seal on peale galeriide veel koolitussaalid, lastemuuseum ja igasugust pahna. Väline ilme on kahtlemata küllaltki intrigeeriv, aga siseruumid, vähemalt galeriide osas, on küllaltki tavalised. Fun factsidest nii palju, et muuseumi ehitusmaksumuseks oli 710 miljonit krooni. Magus. Ja iga "teraslaine" on erinev.
Muuseumis meeldis mulle kõige rohkem see lastemuuseumi osa. Seal sai ise paulkleelikke pilte teha ja asju puudutada ja katsuda. Ja see polnud üldse niiiii laste.
No comments:
Post a Comment