R: Jätkame veel reisimälestusi suvisest rongiturneest. Viimaste sissekirjutiste järgi mõnulesime veel Bernis, edasi aga rongiga Zürichisse ning minu (Roland) vahetusaasta kodulinna Baselisse. Esmalt üks kiire päev Zürichis, mis päädis peamiselt ringi töllerdamisega vanades heades kohtades Vanalinnas ja ülikoolihoone aias jõe ääres. Jätkuvalt aga üllatas vanalinn uute väikeste tänavate ning kohalike väikebutiikidega, millest Eestis väga puudu on. Zürich on kena, meile väga meeldib - mitte liiga suur kesklinn, et ühe päevaga ringi uudistada. Päeva lõpuks oli mul tarvis aga Baselisse jõuda, teisest otsast pidi aga Laura minema tagasi Berni lähistele enda sõprade partile, mille puhul mina, tugev mees, lubasin päeval tema kotti samuti kaasa võtta ning kahe megabackpackiga reisule minna - džentelmän! Igatahes pidi ta järgmine päev või veel õhtu mulle järgi tulema, no "Tsau" ja läkski meie tee korraks lahku.
Tore oli kakerdada 4 aastat vana teed mööda rongi ja trammiga Zürichist Baselist ja sealt Münchensteini peatusesse, täpselt kooli ette ja siis seal istuda ja mõtiskleda. No mitte lihtsalt diipi panna, vaid ma ootasin hoopis Vincenzit, et edasi minna Pani venna sünnipäevale, jah. Ühesõnaga varsti leidsin ennast vanade sõprade ringist, kasvuhoone peolt, kus vaadati jalkat ja sai õltsi ning head maitsvat hamba alla ja rääkida maailma-asjadest ning korralikult saksa-keelt praktiseerida. Kasvuhoones sellepärast, et see on ühe mu sõbra pere oma, kus saab pidusid korralda. Igatahes saabus veel öösel ka Laura, kes rikkus interraili piletide reegleid, aga kontrolör ei pannud vist tähele või pahaks. Jah. Mitme päeva jooksul käisime veel samade sõprade poolt korraldataval festivalil Imagine´l, kohtusin enda vahetusperega, saime kokku just sel hetkel Pärnust pärit ühe vahetusõpilasega Kris-Elin Rokiga (jep ta perekonna nimi ongi Rokk, pretty awesome) jaa... noh nii need päevad mööduvadki. Samuti saime veel vabalt netis planeerida ka enda reisiplaanid - seda oli üsna lihtne teha, vaatasime lihtsalt ilma järg - vastuseks oli, et lähme Marsieille'i, Prantsusmaale. Kui kogu euroopas näitas ainult heavy raini siis seal paistis isegi pilve tagant päike. Enne minekut oli ka muidugi veel suurt grill ja sõpradega kokkusaamine väga lokos kohas, vanade ladude vahel, raudtee ääres kodukootud baaris. Sai ka enda reisikotti kergendatud ning lege Vana Tallinna pudelite korgid lahti keeratud, mis ka muidugi juba vahetusaastal kõik keelelised barjäärid kõrvaldas.
15.06
R: Ütleme nii, et magamine pikaks ei veninud, aga esimesest trammist jäime küll maha ja kohe esimese otsaga saimegi enda pinged üles kruvida, teadmata kas ikka jõuame esimese ronginigi. Jõudsime ikka. Hüvasti siis Šveits, või pigem järgmise korrani. No muidugi pidime Genfis ümber istuma ja täpselt jälgima et õiges peatuses seda teeme, aga noh... pikk õhtu ja väsinud ka ja uni tuli ka peale ja äkki Laura kargas püsti, ajas minu üles ja "Tavai tavai lähme välja mingi peatus" kuni ikkagi ei olnud ka, mis lõppes veel paar peatust edasist sõitu kusagi vagunivahel, sest vanad kohad olid juba võetud. Ütleme nii, et kaasreisijatele nägi see suht komejant välja, ega isegi naeru ei saanud tagasi hoida. Varsti sisenesime siis tundmatu maailma, kus ei saa hakkama ei inglise keele, ega saksa keelega, vaid ainult konnajalasööjate keelega, kus kohe ka seiklusteks läks. Igatahes sobis rong meile ideaalselt, sest viis täpselt Marseille'ni, aga nii väitis vaid graafik, sest varsti enam Avignonist rööpad edasi ei läinud ning arusaamatult jooksime lihtsalt välja rongijaama ette, vaatasime et mingi buss, kus oli silt Marseille, näitasime enda rongipiletit, mida keegi vaadanud ja istusime planeeritud poole tunni asemel kolm tundi bussis. What the fak käis peast üsna tihti läbi, peale selle veel sadas täiesti metsikut padukat, me polnud söönud mitte midagi ja koguaeg pidi jälgime, et külavahed kus buss tundmatult peatus, meie kotte keegi endale ei himusta - selline ida-euroopalik lähenemine, aga parem karta kui kahetseda. Meie uskumatuks üllatuseks jõudis buss viimaks rongijaama, vist olidki mingid üleujutused ja rongiliiklus oli häiritud. Takka veel selgusetu hosteli otsing keset vihmasadu... nojah, me olime üsna läbi omadega. Viimaks paistis tunneli lõpus valgus, mis tähendas hosteli leidu ja õnn missugune - hostel oli ülivinge: väike, hubane, täiesti uus, vähe inimesi, otse kesklinnas, tõntõntõn, ideaalne pika väsitava reisi lõpp.
L: Mina ütlen veel nii palju, et Berni juurest Baselisse öine sõit oli ikka beyond cool. Või no öine Šveitsi rong, kus on megavähe inimesi ja kõik jutud. Ja veel üksi ka ja siis kuulad mussi ja sõidad ühest linnast teise ja kõik on pime ja öö ja vaikne ja siis pampampaa, linnas käib jälle elu. Äge.
See oli ka huvitav, et Vinzi isa on kirikuõpetaja ja neil on aias kirik. Mis ma muud ikka oskan kosta. Maailm on üks vapustav koht.
No comments:
Post a Comment