Sadaaaa! Jah nii on, ametlikult sajas postitus. Aga ärme lõõbime ümmarguste numbrite üle, vaid teeme kokkuvõtte meie nädalasest workshopist Pariisist. Nimelt saabus kateedrist e-maili postkasti kiri, et saada oma nimi ja võida reis Pariisi. Mõeldud, tehtud, võidetud ja eelmine nädal tegime päeval tööd Belleville arhitektuurikooli tudengitega ning õhtu nautisime kõike, mida sellel romantilisel immigreerustunud euroopa pealinnal pakkuda oli. Maarjamaalt olid minemas mina, Laura, Johanna, Kaspar, Eve ja Artur. Veel meie värkse dekaan herr Toomas Tammis.
Pariisist võtsid meid vastu kohalikud tudengid, kelle juures ka öömajal olime. Esimesel vabal päeval tutvusime veel linnaga ja uute croissanti-sõpradega, kes juba hirmutasid, et täna vaatame linna, sest ega rohkem me vist tööruumidest nädala aja jooksul väljuda ei saa. Kahjuks nad veel ei teadnud, et eestlaste töömentaliteet on täiega kuuma anda, et siis oleks õhtu aega linnas lõõgastuda. Eesmärgiks oli nädalaga luua kiire projekt ühele krundile keset linna ühikahoone.
Tegelikult oli väga mõnus töökeskkond. Belleville arhitektuurikool oli paar aastat tagasi kolinud värskesse hoonetekompleksi ning võrreldes meie 3. korruse Pika tänava korter/arhitektuuriosakonnaga oli seal tunda reaalset inim-, töömassi mis läbi keeruliste korruste, koridoride, auditooriumite, töötubade, stuudiote ja arvutiklasside lõpuks kohvikuterassile kohvi nautima imbus. Pole ju ka imestada, kui I kursusel on neil inimesi 120, meid ehk üle kümne. Mis oligi tihti tore jututeema, küsimustega nende poolt: "Aga kuidas sa peast tead, mis projekti tegi keegi sinust eelmisel kursusel?" ja "Kas te kõik, eestlased, tundsite üksteist ka enne kui siia Pariisi workshopile tulite?". Ma arvan, et igaüks Eestist peaks käima korra kasvõi niisama jalutamas säärases koolis, et mõista, kuidas tegelikult maailmas arhitektuuritudengeid treitakse ning et meie seal 3. korrusel pole mingid väljavalitud geeniused, vaid võrreldes ülemaailmselt ühe elus vajaliku eriala inimesed.
Kogu projekt oli osake "Estonie tonique" programmist, mis on siis Eesti kultuuriprogramm Pariisis. Sellest saime muidugi alles reisi lõpus teada. Meie jaoks oli see pigem rohkem sotsiaalne reis: saime sõbradeks Etienni, Lea, Alice, Margueriti ja Evaga (eesti tüdruk, aga terve aeg Belleville ülikoolis õppinud), tutvusime nende töömeetotidega, projektidega, kodudega, õppejõududega, eelnimetatud koolimajaga ja kes näitasid meile ehk pigem põnevaid nurgataguseid mitte nii idüllilisest Pariisist, kui seda osad päikesekuninga fännid veel arvavad olevat. Hommikuti saime koolis kokku, arutasime ühikaelu ja selle organiseerimisest: tudengi privaatsetest vajadustest, ühiskondlikest ruumidest, etteantud krundist ning üldse arusaamisest, kuidas arhitektuurile läheneda ja olukorda lahendada. Ülesanne oli hästi püstitatud, sest kohtusid arusaamad mitte pelgalt arhitektuurist, vaid ka tudengielust. Esimese puhul võiks siiski öelda, et kui sealsed õpilased tegelevad siiski ikka veel klassikaliste fassaadide sobitamisega Hausmanni poolt loodud Pariisi üldplaneeringusse, siis EKA tudengid tegelevad enam uurimusega, mis ühe fassaadi taga peaks olema ja kuidas töötama ning seejärel seda alles linnaruumi sobitamisega. Kindlasti ei ole see mõeldud nüüd halvustavalt, pigem meeldiv kogemus, kuidas üks linn ja tema 19. sajandi planeering mõjutab täielikult siiani linnapilti ja tudengeid. Kehvaks pooleks võiks lugeda asjaolu, et tudengitel ei lasta enda täit potensiaali erinevate võimaluste katsetamisel kasutada. Lõpuks tuli 3 projekti: igaüks väheke omamoodi, millest peaks ka ametlik väljapanek ja trükk tulema.
Õhtuti liikusid meie väikesed jalad kiirelt läbi klassikaliste kohtade nagu Champs Elysees, Pompidou, Louvre aed ja muidugi Eiffeli mast(?). Aga mitte vaid sellest ei koosne Pariis: meie trajektoori kuulusid veel hiinakate kiirsöögikohad, Vietnami keldrirestoran; vaatamisväärsusteks tänavatepikkused kükitavate mustade meeste jõllitavad silmad, kes ämbris maisi küpsetasid, kõikvõimalikud kohad kuhu inimesed 24h urineerisid ning ilmselgelt väga kirev inimpopurrii, kes ei peljanud enda päritolu näidata. Ettekujutus Pariisist kui üks romantiline filmiklipp, taustal Edith Piaf ja ümberringi triibulistes särkides, suitsetavad, vuntsidega mehed ei tulnud küll tihti meelde. Tegemist on kahe otsaga inimmassidega metropolis, kus hiinakad müüvad lapstööjõu riideid, ning ubadest radiaatoriteni kõike muud; teisel pool klassi Seine ääres aga löövad kokku klaase Pariisi moenädala aadlikud - ning need klassid ei kohtu kunagi. Aga meile kui väikese Peterburi eeslinna tudengitele on sellist klassivahet väga põnev jälgida ja selle üle arutada.
Aga okei, tegelikult jahmatas mind Eiffeli torn ikkagi ka, kogu klišee ja turism on siinkohal igati õigustatud, sest ehitis on tõeliselt võimas ja kaunis!
1.sisehoov Margueritega, Johannaga / 2.Artur töötab maketiga / 3.Lõpusöök õppejõududega / 4.Eiffel / 5.piknik Eiffel ees / 6.maketitöötlus ühest ühikaversioonist
1.
2.
3.
4.
5.
6.
Pariisist võtsid meid vastu kohalikud tudengid, kelle juures ka öömajal olime. Esimesel vabal päeval tutvusime veel linnaga ja uute croissanti-sõpradega, kes juba hirmutasid, et täna vaatame linna, sest ega rohkem me vist tööruumidest nädala aja jooksul väljuda ei saa. Kahjuks nad veel ei teadnud, et eestlaste töömentaliteet on täiega kuuma anda, et siis oleks õhtu aega linnas lõõgastuda. Eesmärgiks oli nädalaga luua kiire projekt ühele krundile keset linna ühikahoone.
Tegelikult oli väga mõnus töökeskkond. Belleville arhitektuurikool oli paar aastat tagasi kolinud värskesse hoonetekompleksi ning võrreldes meie 3. korruse Pika tänava korter/arhitektuuriosakonnaga oli seal tunda reaalset inim-, töömassi mis läbi keeruliste korruste, koridoride, auditooriumite, töötubade, stuudiote ja arvutiklasside lõpuks kohvikuterassile kohvi nautima imbus. Pole ju ka imestada, kui I kursusel on neil inimesi 120, meid ehk üle kümne. Mis oligi tihti tore jututeema, küsimustega nende poolt: "Aga kuidas sa peast tead, mis projekti tegi keegi sinust eelmisel kursusel?" ja "Kas te kõik, eestlased, tundsite üksteist ka enne kui siia Pariisi workshopile tulite?". Ma arvan, et igaüks Eestist peaks käima korra kasvõi niisama jalutamas säärases koolis, et mõista, kuidas tegelikult maailmas arhitektuuritudengeid treitakse ning et meie seal 3. korrusel pole mingid väljavalitud geeniused, vaid võrreldes ülemaailmselt ühe elus vajaliku eriala inimesed.
Kogu projekt oli osake "Estonie tonique" programmist, mis on siis Eesti kultuuriprogramm Pariisis. Sellest saime muidugi alles reisi lõpus teada. Meie jaoks oli see pigem rohkem sotsiaalne reis: saime sõbradeks Etienni, Lea, Alice, Margueriti ja Evaga (eesti tüdruk, aga terve aeg Belleville ülikoolis õppinud), tutvusime nende töömeetotidega, projektidega, kodudega, õppejõududega, eelnimetatud koolimajaga ja kes näitasid meile ehk pigem põnevaid nurgataguseid mitte nii idüllilisest Pariisist, kui seda osad päikesekuninga fännid veel arvavad olevat. Hommikuti saime koolis kokku, arutasime ühikaelu ja selle organiseerimisest: tudengi privaatsetest vajadustest, ühiskondlikest ruumidest, etteantud krundist ning üldse arusaamisest, kuidas arhitektuurile läheneda ja olukorda lahendada. Ülesanne oli hästi püstitatud, sest kohtusid arusaamad mitte pelgalt arhitektuurist, vaid ka tudengielust. Esimese puhul võiks siiski öelda, et kui sealsed õpilased tegelevad siiski ikka veel klassikaliste fassaadide sobitamisega Hausmanni poolt loodud Pariisi üldplaneeringusse, siis EKA tudengid tegelevad enam uurimusega, mis ühe fassaadi taga peaks olema ja kuidas töötama ning seejärel seda alles linnaruumi sobitamisega. Kindlasti ei ole see mõeldud nüüd halvustavalt, pigem meeldiv kogemus, kuidas üks linn ja tema 19. sajandi planeering mõjutab täielikult siiani linnapilti ja tudengeid. Kehvaks pooleks võiks lugeda asjaolu, et tudengitel ei lasta enda täit potensiaali erinevate võimaluste katsetamisel kasutada. Lõpuks tuli 3 projekti: igaüks väheke omamoodi, millest peaks ka ametlik väljapanek ja trükk tulema.
Õhtuti liikusid meie väikesed jalad kiirelt läbi klassikaliste kohtade nagu Champs Elysees, Pompidou, Louvre aed ja muidugi Eiffeli mast(?). Aga mitte vaid sellest ei koosne Pariis: meie trajektoori kuulusid veel hiinakate kiirsöögikohad, Vietnami keldrirestoran; vaatamisväärsusteks tänavatepikkused kükitavate mustade meeste jõllitavad silmad, kes ämbris maisi küpsetasid, kõikvõimalikud kohad kuhu inimesed 24h urineerisid ning ilmselgelt väga kirev inimpopurrii, kes ei peljanud enda päritolu näidata. Ettekujutus Pariisist kui üks romantiline filmiklipp, taustal Edith Piaf ja ümberringi triibulistes särkides, suitsetavad, vuntsidega mehed ei tulnud küll tihti meelde. Tegemist on kahe otsaga inimmassidega metropolis, kus hiinakad müüvad lapstööjõu riideid, ning ubadest radiaatoriteni kõike muud; teisel pool klassi Seine ääres aga löövad kokku klaase Pariisi moenädala aadlikud - ning need klassid ei kohtu kunagi. Aga meile kui väikese Peterburi eeslinna tudengitele on sellist klassivahet väga põnev jälgida ja selle üle arutada.
Aga okei, tegelikult jahmatas mind Eiffeli torn ikkagi ka, kogu klišee ja turism on siinkohal igati õigustatud, sest ehitis on tõeliselt võimas ja kaunis!
1.sisehoov Margueritega, Johannaga / 2.Artur töötab maketiga / 3.Lõpusöök õppejõududega / 4.Eiffel / 5.piknik Eiffel ees / 6.maketitöötlus ühest ühikaversioonist
1.
2.
3.
4.
5.
6.
No comments:
Post a Comment