#103 idakaldaid vallutamas

Kunagi augustis käisime Mutteri eestvedamisel ekskurseerimas/vaatlemas Peipsi äärseid ridakülasid, vanausulisi, elu-olu ja sibulaid. Imelik lausa mõelda, et esmakordselt tatsus mu jalg sealpool. Sellest võib tuletada, et pigem satub üks Laura Linsi Londonisse või Pariisi või jumal teab kuhu kui kodumaa imelikesse nurkadesse.

Aga mina küll soovitan seda kanti. Nii tore on jälle natuke targemaks saada. Ja kui te ka kunagi targemaks lähete saama, siis minge kindlasti Kolkja ja Mustvee vanausuliste muuseumitesse ka. Sest see on VÄGA südamlik ja väga vanakool. Ja tädid võivad teile kõike rääkida, mida aga teada tahate, lihtsalt et vene keeles.

Ja mida veel kindlasti külastada, on Alatskivi loss. Loss on peen ja tshubi-tshabi, äkki preilidele meeldib, saab unistada, kuidas ise saaks ka olla roosas kleidis saksa keelt rääkiv printsess. Aga (kuna ma vastan eelnevale kirjeldusele nii ehk naa, siis) tegelt on seal nüüd kevadest alates uhiuus Tubina muuseum, mis on moodne, ilus, INTERAKTIIVNE (zzip-zzuup-zap) ja vägev värk.

1. - 3. piknikutasime Kukulinna mõisa aias, kus kunagi toimusid Pallase maalilaagrid, mistõttu on sealseid vaateid paljud eesti kunstnikud palju maalinud. Nüüd on (tegelikult natuke aega tagasi) laguneva (aga tuusa) PUUST neogooti hoone külge ja vastu kerkinud ka kelmikad lagunevad nõukaaja jäänukid, sest loomulikult toimusid seal pärast Pallast ka pioneerilaagrid.

4.-5. kohustuslik turistilõks: suveniiriks kaasa umbes miljon sibulat ja küüslauku. Kusjuures ma pole kunagi varem ühegi sibula ees nii hullult nutnud. Pole platseebo.

6.-9. lemmik palvemaja, mis teele jäi. Kui tervet rehkendust ikka teha ei jaksa, tee pool.

1.













2.

















3.













4.













5.

















6.













7.













8.













9.