#78 Marseille und weiter gehen!

16.06 - 18.06
R:Marseille'st sai küll üks väga tore reisi sihtpunkt. Ja juba ka puht kaardiliselt ikkagi jõudsime vahemereni välja ja saime seda ka vägagi nautida. Rääkimata ilmadest, mis meid muidu heidutasid, sest üle Euroopa olid vihmamöllud ja üleujutused ning rongiliikus oli segatud, oli see üks euroopa vanima jahisadamaga linn ümbritsetud mäeahelaga, mille taha täpselt viimased mustad pilved jäid ning meie saime vaid 30 kraadi päikest ja sooja. Paar korda tuli kõva sahmakat ka, mida oli aga hoopis romantiline viiendalt korruselt, prantsuse rõdult jälgida.
L: Eriti tore oli kõige selle juures see, et tegu ei olnud üldsegi prantsuse rõduga, vaid täiesti tavalise rõduga. Marseille oli nii mõnus, et me ei suutnudki sealt kuni täiesti viimase hetkeni lahkuda.
R: Hello Marseille! hostel tegi ka kõikvõimaliku heaks viibimiseks. Kui üldiselt helistati ja küsiti, kas on vabu kohti vastati millegi pärast, et ei ole, kuid meie algsest ühest ööst selles hostelis sai neli ööd, mis oli täielik joppamine ühesõnaga, et mingil õigel ajal kuidagi õiges kohas küsisime, kas on veel järgmine öö vabu kohti. Nojah. Igatahes öömaja Vieux-Port'i ehk vanasadama kõrval pakkus vaatamisväärsusi igas ilmakaares (L: ja maksis 13 euri nägu hommikusöögiga nom). Sadamas kõikuvate jahtide mastid moodustasid juba omaette vaatemängu, sest mina vist pole elus neid niipalju korraga näinudki. Ning kogu see melu, mis ühe korraliku prantsuse rannaküla (okei tegelt suuruselt teine linn Prantsusmaal) kai ääres toimub koos kalameeste ja nende võrkudega ning kõrval kohe lettidel veel võbelevad tundmatud vee-elukad ja muidugi restoranid kõiksuguste erinevate menüüdega ning idüllilised kommipoed, oli küll ehk stereotüüpne, kuid just seda me ju Prantsusmaalt ootasimegi. Linna üheks sümboliks on Notre Dame de la Garde kirik, mis mäeotsas üle Marseille vaatab ja tõesti üldises panoraamis mõjub väga hästi ning ka teistpidi sinna üles ronides ilusaid vaateid pakub.(L: ja seal otsas on üleni kullatud gigasuur Neitsi Maarja, kellel on horrorfilmi pilk ja Dziisus süles) Veel sai käidud paadiga Château d'Ifil, mille ainetel on kirjutatud A.Dumas'i "Krahv Monte Cristo" - seeriast seiklusjutte maalt ja merelt, kui kellegil lapsepõlves selline teos tiksub. Muidugi kõige vägevam oli päeva lõpuks hoopis päikesepõletus, sest ega väga paadiga merel sõites ja lõunapäikese all pikutades piiri ei tundnud ning nahk õhetas veel reisi lõpuni. Tjah, veel aga ilusaid restorane ning austreid (minu puhul esimest korda, polnud vigagi) ja Calzone oli lihtsalt vastupandamatult parim minu senise maise elu jooksul.
L: ja suurest tünnist valatud kohaliku roosa majaveiniga, mmmmm!
R: Mis oli odavam kui vesi ja maitses veel paremini muidugi. Ning veel looduseidülli pakkus viimaseks päevaks ka Calanqued, nö vahemere fjordid. Sõidad bussiga kesklinnast 15 minutit, jalutad metsas 10 minutit ning mõtled, et vist oled eksinud, kuni lõpuks avaneb tohutu kõrgel olles orgudega ning meresoppidega postkaart, mida mööda alla matkates varsti näed, et väikesed kukkuvad jubinad on hoopis kaljurahnudelt vette kargavad inimesed ning sead sammud sinnapoole. Jah, elu tundus seal nii lihtne ja mõnus, sööd aga avokaadosid ja mõtled eimillestki - just seda oligi vaja pärast ühte kooliaastat, praegu hetkel mõtlen ka. Korraks oleks võinud veel ju viitsida läbi astuda ühest Corbusieri arhitektuuriutoopiarealiseeringust Unité d'Habitation, mida bussiaknast korra ka näha oli, aga järgmine kord siis. Muidugi ühest korralikust suurlinnast ei puudu üks korralik migratsioonipoliitika ning rahvasterohkemates kohtades jäime kahtlema, mis kohas me ikka oleme, sest kõikvõimalikud erinevad kultuurid ja usud on Marseillest teinud ühe suure sulamispoti. Peamiseks põhjuseks ehk ongi ju geograafiline asukoht, olles üks esimesi suuri sadamaid ühendusega Prantsusmaale ja Euroopasse.
L: Ükskord sõitsime bussiga ja mina oli ainus mitte-moslem naine. Päriselt ka. Karta on, et päris ebamugav oli, sest põhimõtteliselt olin alasti bussis (vähemalt tundus, et kõik mõtlevad nii. Eriti muidugi ROLAND HAHA). Igatahes. Üks päev hakkasime Calanquedele minema ja siis ootasime bussi, mida kaua ei tulnud ja ega ükski prantslane ei riski üheski muus keeles rääkima ka kui enda omas ja siis me ikka ja aina passisime ja ootasime KUNI tamtamtam. Selgus, et bussijuhid on kõik streigil, sest mingi psühhopaat oli eelmine päev ühte bussijuhti lambist pussitanud ja see ajas bussijuhtidel kopsu üle maksa ja nad läksid kõik koos streigile. Vot niimoodi aetakse asja seal Prantsusmaal.

19.06
R: Marseillest lahkusime veel õhtu viimase öörongiga (õnneks ei pidanud bussidega ringi tuterdama) täis rahulolu ja väga toredaid prantsuse elamusi ja siiamaani soovitusi seda linna külastamiseks! Ei saaks öelda, et meie reis ju otseselt lõppemas oli, sest seiklusi veel ootas ees, kuid mõningal määral oli tunda taas liikumist põhja poole. Enam polnud päikeselist palavust ja meres solberdamist. Sihiks sai Köln, enne seda aga 5 minutit ümberistumist veel ühes riigis Luxembourgis ning seejääres üks väga kaunis rongisõit läbi Saksamaa Schwarzwaldi, mis piki Ouri jõe kallast läbi paksude metsade kulges. Aachenis vist sõime hiinakat ja raha sai otsa ja tekkis paanika vms. Nii Köln: no... mis sa kostad. Nahkpüksid ja õlletoad, visuaalselt mitte eriti ilu kategooriasse lahterdatavad inimesed ning ennekõike vist ka suht kehv ilm ja tagatipuks ka seni kõige kehvema hinna ja kvaliteedi suhtega hostel. Olgugi, et tegemist on Saksamaa ühe vanima linnaga ning sealne Kölni katedraal peaks arhitektuuritudengile pakkuma silmarõõmu vähemalt ehitiste näol, siis ennekõike jäid linnapildis silma ikkagi sajad karjuvad tüdrukuteõhtud (poissmeesteõhtute naiste versioon) - väga kummastav traditsioon, et just Kölnis. Kindlasti oleks Kölnil pakkuda ehk rohkem, kuid meie meeli värskendasid Dunkin Donatsi 6ne megamagus sõõrikupakk, üks korralik õllepubi korraliku õllega ning üks eriti vinge Legopood. Eriti vinge. Lego. Pood. Eks pilt ütleb allpool 1000 sõna selle kohta!
L:Kui te aru ei saa, mis värk Lego. Poe. pildipeal on, siis point on selles,e t võtad riiulist karbi, näitad seda mingile kaamerale ja ta näitab seda, mis seal karbi sees on KOLMEMÕÕTMELISELT.

20.06
R: aga Kölnist panime siis kus seda ja teist. Eks ta tegelt oligi vahepeatus, sest vaikselt hakkas reisi aeg otsa saama. Kölnist istusime vana hea ICE - intercity express rongile, mis 300km/h kihutas aga hoopiski põnevamasse linna, ringiga tagasi meie ühte reisi alguspunkti ja meie arvates ühte vägevaimasse linna Euroopas: Berliini. Saksamaa pealinnas oli aega täpselt üks päev. Saabusime hommikul pearaudteejaama ja õhtu pidi jätkuma samast kohast, mis siis mahub sellises suurlinnas ühe päeva sisse? Kuna mõlemad oleme enne Berliinis käinud, teadsime juba enamvähem mis värk on. Planeeritud kolmest sihtpunktist täitsime kolm täpselt ära: Pergamoni ajaloomuuseum, juudi memoorial (arh Peter Eisenmann) ja juudi muusum (arh Daniel Liebeskind). Kuna Berliin on tõesti väga värvika ajalooga on ka sealne kultuur kohe kütkestavam kui layback stiilis Marseille. Näiteks, mis õigusega üldse keegi Ishtari väravad kuhugi Saksamaa 20. sajandi alguse muuseumisse üles paneb? Vanakooli aaretejahtimine mõjub tänapäeval ikka üsna vulgaarselt, kuid sellegi poolest sisaldab Pergamoni muuseum väga võimsaid rekonstruktsioone ajaloo suurehitistest, tasub kindlasti külastada. Teine teema: tracking the roots of jews, ongi vist vaid Berliinis võimalik. Seda, kuidas Saksamaa püüab heastada Hitleri repressioone, tasub meil Venemaalt vaid unistada. Eisenmanni memoriaal on minu arust üks õnnestunumaid linnamaastiku projekte kogu oma lihtsuse ja massiivsusega, pole vaja sõnu ega sümboleid - täpselt nii see ka planeeriti. Eisenmann ongi öelnud, et kogu see maastik lihtsalt kaotab seosed inimesega ja loob segadust tekitava atmosfääri. Kolmas väga mahukas sihtpunkt oli Juudi muuseum, kus oli nii palju ruume ja materjale, millega tutvumiseks peaks planeerima ehk terve päeva hommikust õhtuni. Muidugi oli meile hoopis tähtis hoone ise, millega Liebeskind on nii kiidu- kui ka pahasõnu ära teeninud, kuid midagi ei saa öelda, muusuem oli tõesti põnev ning kui andekale arhitektile vabad käed anda ja ega juudirahakott väga õbluke ju pole, siis tulemuseks on väga huvitavaid ruumikatsetusi. Enamvähem sellega Berliini projekt lõppeski. Veel väikesed detailid döneri ja Hauptbanhofi McDonaldsi lõpmatult täituvate coca-coladega ning varsti tegi tuut-tuut juba Rootsi nimega vedur.
Saksamaa pildid tulevad ka siis kui õige aeg on.