#109 NL NO1: Rattasõit

Klišee nagu ta on, rattasõit on esimene Hollandi postitus, kuidas teistmoodi üldse alustadagi? Mulle tundub, et see teeb inimesi õnnelikumaks puht füüsiliselt. Mul on selline teooria, et kui sõidad rattaga siis inimesed naeratavad rohkem, aga võibolla on see sellepärast, et kui on tuulisem, siis ikka vahel pigistad silmi rohkem kinni ja suu läheb laiemaks - ehk siis on suu naeratuse liigutusele justkui lähemal kui tavaliselt ringi käies ja  kõik kes vastu sõidavad on rõõmsad. Ja nägu on natuke krampis külmast ja oled õnnelik ka veel üks 10 minutit peale sõitu.

No ma ei julgeks seda füüsilist teooriat kuidagi kinnitada, aga mentaalselt on see küll tore. Sõidan igapäev linnas ning umbes neli korda nädalas kooli, mis algab Rotterdami kesklinnast, mööda kanalit, möödun igapäev Van Nelle arhitektuuripärlist, väiksed külad, põllumaad, Delfti linn ja ülikoolikämpus ja olengi 13km sõitnud. Ja tagasi ka. Ja nimodi tervis tuleb ja mõistus on värske ning nägu on rõõmsam. Ja rattaga saab käia peol, poes, turul, pildistamas, joonistamas, pargis, rongijaamas ja muuseumis. Mujal ka veel, niimoodi tehaksegi umbes 60% kogu Hollandi inimeste linnakäikudest rattaga. Ratta peaks parkima rattaparklatesse, aga need on alati täis. Nii et panen posti külge. Rattalukk on paks kett, millega peaks Eestis hakkama ka raha teenima. Kui valesse kohta paned ratta, võtavad korrapidajad ära ja viivad tohutusse rattahoidlasse kus neid natuke aega säilitatakse, siis saad sinna minna ja oma ratta tuvastada ja trahvi maksta. Kõik rattad, mida ei tuvastada läheb vanarauaks, ükskõik kui uus või korras ratas on, selline seadus.

Rattaga veatakse kõike. Eriti kogu pere, lapsed on ees ja taga, toolides ning kastides, koerad on süles. Minu lemmik oli lasteaia rattabuss, kus kasvataja väntas ning tema ees oli väike kuut kümne väikse patsaaniga. Minu ratas on aus. Käikudega, kell on integreeritud lenksu sisse, pakikas, pakikakummid et asju kinni hoida, läikivad metallveljed, tumesinine noobel Gazelle. Rattal on muidugi alati eesõigus. Algul tundub see ebameeldiv, sest minu arvates oli ikkagi jalakäijal eesõigus, aga nüüd tundub loogilisem tõesti, sest mõtle: igakord kui rattur peatub ja jälle kiirendab, peab ta rohkem energiat kulutama kui jalakäija, milline kulutamine. Rattur läheb koju ja sööb ning tarvitab põllumaid rohkem ning pole see midagi nii roheline liikumisviis seljuhul. Võibolla olen segi.

Visuaaliks pakun fotosid enda kooliteest linnade, põldude, lehmade ja külade vahel; merd kooliparklast ja generatsioonivahest rattaparklas.