Ma õpin siin muideks selles Rhode Island School of Designis. See on suht võimas kunstikool. Ma üldse ei panustanud sellele siia kohta taotledes, aga siis selgus, et väärt koht. Aga see kool on pigem tuntud oma disainiteaduskondade ja vabade kunstide kui arhitektuuriõppe poolest.
Niisiis pidin ma endale siin 12 ameerika crediti jagu aineid valima, mis tavaliselt tähendab ühte stuudiot ja kahte vähemat tundi. Ja vähemalt pooled punktid pidid olema arhitektuurikateedrist. Ma vähkresin kaks ööd-päeva voodis ja veeretasin raskeid mõtteid ja otsustasin lõpuks arhitektuurist ainult ühe suure stuudio võtta ja ülejäänud punktide jagu teise stuudio illustratsiooni osakonnast.Siin ma nüüd olen. Rohkem motiveeritud kirjutama-illustreerima lasteraamatut kui linna
planeerima. Minu stuudio nimi on Picture&Word ja selle lõplik tulem on 32-leheline pildiraamat.Mul on umbes tuhat põhjust, miks ma olen hoomamatult õnnelik, et ma selle stuudio võtsin ja ma kõigist ei viitsi rääkida, aga mõned on järgmised:
1. kaks õppejõudu, kes on mõlemad selle ala professionaalid. Meie lõpphindamine toimub ühe õppejõu kodus, kuhu tulevad juthivad kirjastajad ja toimetajad. Ja kunstnikud. No täiega on tunne lõpuks, et ma olen kuskil,kus päriselt ka midagi toimub, mitte lihtsalt kõrvaltvaataja.
2. kolm täiega tuusa indie-naist meie grupis, kes teevad lahedaid töid, kirjutavad häid jutte ja on täpselt sellised nagu sa kunagi ei arvaks, et ameeriklased on.
3. ma saan iga nädal kirjutada ja oma kirjutistele tagasisidet.
4. see pole arhitektuur, aga kui ma tahan, on see arhitektuurist kirjutamine
5. see tund avas mulle täiesti uue kirjanduse maailma, mis on nii palju sügavam ja kihvtim kui ma kunagi oleks oodanud.
Niisiis pidin ma endale siin 12 ameerika crediti jagu aineid valima, mis tavaliselt tähendab ühte stuudiot ja kahte vähemat tundi. Ja vähemalt pooled punktid pidid olema arhitektuurikateedrist. Ma vähkresin kaks ööd-päeva voodis ja veeretasin raskeid mõtteid ja otsustasin lõpuks arhitektuurist ainult ühe suure stuudio võtta ja ülejäänud punktide jagu teise stuudio illustratsiooni osakonnast.Siin ma nüüd olen. Rohkem motiveeritud kirjutama-illustreerima lasteraamatut kui linna
planeerima. Minu stuudio nimi on Picture&Word ja selle lõplik tulem on 32-leheline pildiraamat.Mul on umbes tuhat põhjust, miks ma olen hoomamatult õnnelik, et ma selle stuudio võtsin ja ma kõigist ei viitsi rääkida, aga mõned on järgmised:
1. kaks õppejõudu, kes on mõlemad selle ala professionaalid. Meie lõpphindamine toimub ühe õppejõu kodus, kuhu tulevad juthivad kirjastajad ja toimetajad. Ja kunstnikud. No täiega on tunne lõpuks, et ma olen kuskil,kus päriselt ka midagi toimub, mitte lihtsalt kõrvaltvaataja.
2. kolm täiega tuusa indie-naist meie grupis, kes teevad lahedaid töid, kirjutavad häid jutte ja on täpselt sellised nagu sa kunagi ei arvaks, et ameeriklased on.
3. ma saan iga nädal kirjutada ja oma kirjutistele tagasisidet.
4. see pole arhitektuur, aga kui ma tahan, on see arhitektuurist kirjutamine
5. see tund avas mulle täiesti uue kirjanduse maailma, mis on nii palju sügavam ja kihvtim kui ma kunagi oleks oodanud.
Mis mulle nats vähem meeldib on see, et ma pole ühelgi teisipäev vastu kolmapäeva ööl enne kuut magama saanud ja tund hakkab kell 9.30. Tööd on (vabandust, aga ükski teine sõna ei väljenda seda, mida ma öelda tahan) SITAKS. Pluss stuudio kestab 9.30st 18.00ni, terve aja on kriitika meie kodutöödele ja uued teemad, kõik võtavad kriitika andmisest osa, lõuna peame tundi kaasa võtma, et mitte aega raisata.
No üks meie õppejõud on täiega hipi ikka ka. Eelmine nädal hakkas ta ühe mu jutu peale nutma, tervitused tädi Celiale, kellest inspireerituna ma jutu kirjutasin. Aga ta on varem ka nutnud, kui miski teda väga puudutanud on (aga ainult 3 korda ja tavaliselt mitte mõne õpilase jutu peale). Aga mu juttudel on muidu ka menu, seda saan uhkelt öelda! Pildid jäävad natuke jutu varju. Aga ma olen I-M-E-L-I-S-I illustratsioone ja pildiraaatuid uurinud,näinud, investigeerinud selle kahe kuu jooksul.
No üks meie õppejõud on täiega hipi ikka ka. Eelmine nädal hakkas ta ühe mu jutu peale nutma, tervitused tädi Celiale, kellest inspireerituna ma jutu kirjutasin. Aga ta on varem ka nutnud, kui miski teda väga puudutanud on (aga ainult 3 korda ja tavaliselt mitte mõne õpilase jutu peale). Aga mu juttudel on muidu ka menu, seda saan uhkelt öelda! Pildid jäävad natuke jutu varju. Aga ma olen I-M-E-L-I-S-I illustratsioone ja pildiraaatuid uurinud,näinud, investigeerinud selle kahe kuu jooksul.
Praegu on meil sissejuhatavad ülesanded. Igaks nädalaks uus jutt, storyboard ja valmis illustratsioon. Kahe nädala pärast valime ühe projekti ja viime selle lõpuni. Lõpptulemusena peab olema vähemalt 4 valmis illustratsiooni, täielikult valmis jutt ja sketshid. JESS!
Assignment 1: A nursery rhyme (Old MacDonald) illustration with a twist
Assignment 2: A new nursery rhyme ("Sam is Cooking a Casserole")
Phoebe Wahl
Assignment 4: interpretation of a classic fairy tale ("Princess in Steel Gloves" based on the Sleeping Beauty)
Assignment 3: a story for a 32-page book ("The Missing Piece")
1 comment:
uhh, kas sa palun annaksid mingeid soovitusi või nõuandeid või jagaksid lihtsalt oma kogemust sellesse kooli õppimasaamise protsessist? mul on nii suur soov sinna minna!
Post a Comment