pick a photo: #114 NL NO5: Arhitektuurist

Varsti on oodata jõuluajaks kodumaale tulekut ning justkui oleks mingi peatükk siinolemisest läbi saamas. Siia riiki pole ma sattunud mitte narkootikumide, juustu või tulpide pärast, vaid ikkagi arhitektuuri tõttu, millest ehk olekski aeg teha kokkuvõte. Hollandi arhitektuuri teema võib muidugi õhku lennata, sest see on suur, mistõttu püüan veerida vaid enda mõtteid ja käimisi siin vesisel maal ning jätan kõrvale kooliteema, millest ehk saab alles pärast semestri lõppu jaanuaris kirjutada. Sellega seoses pean mainima, et arhitektuuriõpingud ei kuulu kooli teema alla, arhitektuuri õppimine on olnud 24/7 tegevus. Olen püüdnud võimalikult palju ringi vaadata ning tunda ruumi nii füüsiliselt kui sotsiaalselt: millised inimesed siin elavad, kuidas elatakse, kus elatakse. Päevas 25km rattaga flaneuritsemisest saab mingi hetk sõltuvus, mida tahaks igapäev teha.

Rotterdam, linn kus ma elan, on mind väga inspireerinud. Mulle tundub, et seda hetkest peale, kui ma Ingeborgiga siia esimesel nädalal sattusin. Alul tundus see linn hästi nurgeline. Selline Hollandi tehislikkuse tippnäide, kus arhitektuur on hästi domineeriv. Rotterdami linnal ei ole nägu, tal ei ole raami, millesse end sättida. Kui ma pean linnas kellegagi kohtuma, jookseb kõigil juhe kokku, et mis koht see olema peaks. Kui Pariisis on Eiffeli torn, Pärnus rand ning Amsterdamis tema vanalinn ise, siis siin linnas ei suudaks ma kuhugi panna isegi sellist kližeetoigast sildiga, et siin ongi Rotterdam. Ilmselt võib selleks kohaks saada uus rongijaama peahoone koos esise tänava ja kanali planeeringuga (arhitektid Benthem Crouwel ja West8), mis siin oleku aja jooksul on tasapisi kerkinud ning mulle nii linnaehituslikus mõttes, siseruumi skaalas ja konstruktsioonis väga meeldib. Siiski see linnalik puistatus meenutab Tallinnat, mis ongi tema võlu. Kui lahkud vanalinna müüride vahelt on võimalik sattuda klaastornide vahele, Rotermanni kvartalisse, sadama tühjadele väljadele, Kassisaba tänavarägastikku või kalamaja puitvõlumaale. Rotterdam on veel rikkalikum/segasem, kus iga krunt on omaette ootamatu maailm. Ootamatu on väga imelik sõna linna kohta, aga kui me sõpradega arutame Rotterdamist, siis ollakse selle sõnaga ühel meelel. Sel on ka omad põhjused, peamiseks on et linn ei oma erilist kontrolli selle ruumi üle ning linna kujundavad paljuski arendajad oma platsil. Viimase 20 aasta jooksul on Rotterdam oma maad maha müünud ning 50-60ndate ultramoodsest planeeritud avangardlinnast on saamas päris korralik krundipusle, mis on peale Hollandi ka Euroopa kontekstis üsna äärmuslik, aga mida on väga põnev kogeda. Linnas on ehk paar selget planeeringut endistel sadama-aladel näiteks Kop van Zuid ja Mullerpier. Kui esimene on ehk liiga wannabe „teeme ka jõe äärde laheda silueti“, kus OMA saab suurelt näidata, mis linnas tema peakontor ikkagi on, siis Mullerpier jääb esmalt tagasihoidlikuks, aga juba poolikuna meeldib mulle vägagi. Planeering KCAP arhitektide poolt, kes on minu jaoks 100% true dutch büroo, kelle paksu raamatu ka pidin soetama. Arhitektuuritudengid ehk teavad seda ala Neutelingsi Riedijku sadamakolledži maja kaudu, kuhu ümber see rajoon jääbki. Aga et see hoone on inspireeritud konteineritest sain aru ma alles pärast nende loengut koolis – võibolla tundus see esimese mõttena liiga labane.

Jää jumalaga, Mann,
sest tuules oli ramm
ja reisusihiks oli meile Rotterdam.

Selles suhtes on Kukerpillidel õigus, et Rotterdami teatakse ilmselt tema sadama pärast, mis on ju tegelikult väga romantiline. Kahjuks peavad inimesed reaalsuses pettuma, sest peale selle, et see hüpermassiivne transiidikeskus, suuruselt teine maailmas pärast Shangaid, on füüsiliselt linnast lahkunud, ei ole tal ka otseselt linna rahaline rikkus, vaid iseseisev konteinerite ja laevalinn, mida peab aga omaette huvitava nähtusena kogema või vaadake vähemalt F. Van Arkeli fotosid siit. Ma veel päris läbi ei ole viitsinud seda superala rattaga sõita, aga kevadel on plaanis. Mis aga Rotterdamist on saanud tänu tema eelnevalt mainitud linnaruumi eksperimentaalsuse ja avatuse tõttu, on vägagi tähtis kultuuri ja kunsti keskus. See kõlab küll abstraktse seosena, kuid sellest räägitakse siin palju ning see kõlapind loob väga tugeva generaatori, mis hakkab üha rohkem loovaid inimesi siia kutsuma. Seda enam, et enamus inimesele, sealhulgas enamus hollandlastele enditele ka, on Rotterdam väga lihtsalt kole linn. Ja seda põnevat huvide põrkumist, visuaalselt avatud linna ning näotust naudivadki Hollandi (maailma) tuntuimad bürood nagu MVRDV, OMA, Neutelings Riedijk, KCAP, West8 ja muidugi paljud teised, kelle pea- või vähemalt harukontorid siin asuvad. Kohalikele ikka meeldib pisut õrritada ja võrrelda Rotterdami Amsterdamiga, et kumb on siis tõeline Holland. Tõsi, Amsterdamis on peale turismitralli peidus väga põnevaid kohti, kuid just see romantiline vanalinn haarab kogu linna enda vangistusse ega lase edasi areneda. Kogedes neid linnu kõrvuti on Koolhaasi essee „Generic City“ näide elust enesest. Vahepeal vaadake seda videot siin siis saab edasi lugeda.

„Amsterdam is the ’historic centre’ of Rotterdam,
which is an infrastructure of the infinitive harbour,
and Utrect and Delft are the campus,
and the Park is everywhere“
- Antonino Terranova

Park on tõesti igal pool, sest rohelist siin on, aga kõik on tehislik ja sellest saab rongisõidu ajal aru. Rongirajaga risti voolavad kuivenduskraavid, mille vahele jäävad põllumaad ja ruudupõhjal sätitud metsad, võsad. Mulle meeldis Šveitsis rongiga sõita, sest see oli alati visuaalselt võimas kogemus läbi orgude ja tunnelite reisida, kuid pidin siin täielikult pettuma ning juba 15 minuti sõidu pärast tahaks mõnda ajakirja vaadata, sest igav on. Olen seda mõtet edasi keerelnud peas ja leian, et just need Šveitsi mäed ning topograafia pakub arhitektuurseid tagajärgi, millega püütakse kuidagi dialoogi astuda. Kuna loodus pakub juba ise nii palju, ei võistle inimene sellega, vaid kohandub. Sealtmaalt jääb väga palju just silma säärast uusvernakulaarset lähenemist, peenete materjalide lihtsust, selgust ja austust loodusele. Ja vot siin teeb minu jaoks Holland sellise „kannaka“ ja võtab kõik, mis võtta annab inimese võimetest ja veel võimendab seda topelt. Siin peab inimene ise tekitama oma mäed ja orud ning oma tekitatud probleemidele uusi lahendusi leidma. Aga see teebki Hollandi arhitektuurist Hollandi arhitektuuri – see on avatud ning valmis eksperimenteerima, ebaõnnestuma ja jälle proovima nende teadmiste põhjal. See meeldib mulle väga, sest asjad ei kuku kuhugi põldudele või linnadesse kuu pealt, vaid on alati tekkinud mingi põhjusena. See keskkond koguaeg taaspeegeldab iseennast ja on seeläbi saavutanud ka totaalselt enda ausa niši, mida üle maailma kadestatakse. See pole mitte arhitektide mäng, vaid ka kodanike valmisolek ja aktsepteeritus. Arhitektuur on siin sotsiaalne tegevus, mitte mägedega (veega) võistlemine, sest see on juba kontrolli all. Siin on üks tekstijupp, mis mulle väga meeldib kui ma veel Saltos suvel töötasin ja riiulist sellise raamatu nagu False Flat (A.Betsky) leidsin. See jupp, on küll hollandi raamatu disainimisest (Irma Boomist), kuid peegeldab minu arvates suuresti Hollandi loomingulist lähenemisest ja jäi mind kummitama ning pean tõdema, et see väljendub siin riigis päris tugevalt:

„The artist’s work consists of organizing, crafting, and framing the information in such a way that it gives back to the viewer or reader reality in an altered form. This art does not tell a story or pretend to have a meaning. It just presents the facts, and in so doing it changes our perception of the relation between these building blocks of knowable reality. One might say that it reveals the true nature of things by exhibiting the relationship between things.“

IV kursusel linnaplaneerimise stuudios EKAs terve aasta otsa Andres Alver küsis, et mis siis on see Eestis elamine? Pean tunnistama, et ei saanud päris lõpuni aru, mida ta meilt otsis. Mingit elamismudelit, mis oleks eestlasele omane? Eesti arhitektuuri? Üpris keeruline. Ühe taaskordse rattareisi ajal ühes Ypenburgi uusrajoonis hakkas justkui koitma. Ypenburg on üks VINEXi projekt, kus nii paarikümne aasta jooksul tehakse 750 000 uut korterit, number mida ei oskaks Tallinna konteksti kohe pannagi. Näha, kui lihtsalt ja lõdvalt tehakse tihedaid, aga koduseid rajoone on Hollandile nii ilmne, et minule kui eestlasele (Eestis 29 inimesti/km²; Hollandis 405 inimest/km²) tundub see juba banaalne. See massiivne elamise planeerimine ja ehitamine ongi Hollandi kultuuri osa ja elamismudel, millest suuresti ka see Hollandi nišš on tekkinud. Seda suudetakse ka arhitektuuri vormi tõlkida. MVRDV Hagen Islandi elamud on lihtsalt ülihea näide Hollandi elamuarhitektuurist, mis läbi enese arenemise on jõudnud jälle sammukese edasi, aga jätkuvalt vihjab midagi enda eellastest. Odavad materjalid, supertihe aga kodune, tehislikult kanalite järgi, korralikult tehtud ja hästi palju sest rahvast tuleb juurde ja juurde – toores aus kaup, mis peegeldabki riigi sotsiaalset seisu, ei mingit ülearu pläkutamist. Eestis mõjuks see ehk, kasutades taas A.Alveri sõnavara, tasapaksu panemisena.

Ma ei saaks öelda, et siinolek on olnud ood Rotterdamile alguset peale, sest see on ikkagi aega võtnud, et seda kõike nautida. Selleks, et sellest sisemisest kultuurist aru saada, peab väga palju ise ringi vaatama, inimestega suhtlema ning ise järgi proovima. Aga mulle meeldib see mõte avatud linnast, kuhu on lihtne tulla ja ma arvaksin, et ka lihtne lahkuda, sest praegu ei ole küll tunnet, et tahaksingi nüüd aastateks siia jääda.
Eelkõige pean tähtsaks ise ringi vaadata, mis kõlab küll leierdatult, aga uba ei seisne majade pildistamises, vaid ikkagi oma kriitiliste mõtete kogumises. Arhitektuuri peab kogema, et seda mõista. Ilusat jõuluaega ja aastalõppu, ülehomme näeme!

Mõned valitud pildid: