Kuidas nüüd öelda, väga põnev on olnud. Aga hoopis postitan lihtsamatel
teemadel praegu laupäeva ööse. Nimelt kolisin uude tuppa, kus nüüd on pool kuud
veedetud, asukohaga Kralingeni rajoon. Pigem on see koht vähe paremal elujärjel
elanike kodupaik ning seda on kindlasti ka tunda. Eriti pärast multikultuurse
hiina-linna meenutavast tänavast, kus minu akna taga oli trammipeatus kogu seda
ümbritseva seltskonnaga kolida rohelisse ning vaata et vaiksemasse kohta kui
vaikus ise. Esimene õhtu, pärast kui lõpuks sain oma seitse asja siia ära
toodud, istusin voodi peal ja kuulasin vaikust ennast, mida Hollandi
tehismaailmas väga harva kohtab. See vaikus on et isegi nii vali siin, et
vahepeal tahaks kikivarvukil käia. Tänava nurgataga on kohe kaunis järv, mille
ümber on roheline park. Tuletab millegipärast Piritat meelde. Siin on
jooksjaid, jalutajaid, ratsutajaid. Järve peal harjutavad purjeõppurid
oma paatidel ning ümberringi leidub kõiksugu veelinde. Suvel on siin
ilmselt veel suplejaid ja pikniku pidajaid. Kohvikust saab aga ilusa vaate
taustal mõnusat kohvi juua. Külma ilmaga tekib järvest suur udupilv, mille
ääres oleks justkui padja sees olla. Ühesõnaga on see üks väga aktiivne kant,
kuhu vabal ajal tullakse ning kust ma igakord ilusa ilma puhul rattaga läbi
sõidan ja ennast "ära laen".
Minu kolmanda korruse tuppa tuleb läbi kahe
suure akna küllaldaselt mõnusat valgust. Ööseks tõmban paksud purpurset
kardinat ette, et külm läbi ühekordse klaasi sisse ei tuleks ja hommikust
päikest ka ära hoiaks. Mittetöötava kamina sisse on integreeritud gaasiahi,
mida keerad nupust ja hakkab päris leegiga tuba soojendama. Kõik mu asjad on
kuidagi maha sätitud, kappi pole. Teinekord kui oma gaasikamina ees midagi
loen, siis vaibaks panen maha karvase voodriga jope. See gaasiahi on pisut
ebastabiilne, sest soendab küll toa üles, kuid siis hakkab kohe jahtuma ega ole
väga ühtlane, seepärast on ikka üks teekann mul alati käepärast, eriti pärast
seda kui eesti poolt mulle vanaema pärnaõisi saadeti, koos villaste sokkidega.
Laes on murenev stukk, mida on pikali olles kaunis vaadata. Köök on kui
nukumaja näide helesiniste uste- ja aknaraamidega ning must-valge malemustriga
põrandaga. Köök on ka päris külm, otseselt kütet pole. Nii on parem midagi mõnusat
sooja süüa teha, saab toa ka vähe hubasemaks.
Just hakkas vihma vastu aknaid sadama, peakski kerra keerama
 |
| toaaknast |
 |
| supitegu |
 |
| üks hommik oli selline vaade |
 |
| lõpetuseks veel üks pilt kui inks külas käis! |
No comments:
Post a Comment