#35 Reisiblogi number 1

01.06.10
R: MAY THE FORCE BE WITH YOU, AMEN. Alustame ikkagi otsast peale. Ots algas Tallinnast ja lõppes bussisõiduga Riias, kus saime 7h jalga puhata. Olles juba läbinud rohkem kui 200km! otsustasime et Riias on käidud ja lätlased on igavad, ostsime lattide eest kinopiletid, et vaadata linateost "Elm Striiti luupainaja", mis oli pask: "I'll fucking kill you!" oli võibolla kõige meeldejäävam. Või siis kui luupainajamees enda nugadest kätega koera ära tappis: "I was just patting him." Pärast pitsasööki astusime taas bussi ning meie reis jätkus Varssavisse, vahepeatusega Kaunases. Vetsu polnud. Pissisime maja taha kordamööda ja valvasime et leedukaid ei tule või nii. Niisiis pärast unetut ööd (Roland) ja magusat und (Laura) saabusime kell 6 hommikul Varssavi rongijaama.
02.06.10
L: Idabloki sügavat südant päikesekiired paitama ei ulatu, nii et meid tervitas eriliselt saast ilm. Me ei saanud isegi vana head Stalini hammast korralikult üle vaadata, sest kõik oli mattunud suurde ja paksu udusse. Meie eesmärgiks oli ühesõnaga jõuda Berliini rongiga raha juurde maksmata (interraili piletitega tuleb mõningate riikidevaheliste kiirrongi piletite eest tasuda u 4 euro suuruseid reserveerimistasusid). Varsavi rongijaam oli valelikult paljutõotav ja õige pea sai selgeks, et me tegime õige otsuse, et interraili piletid varem ära ostsime, sest vastasel juhul oleks meie lõbus reis ilmselt Poolas lõppenud või midagi. Nii, soov oli lihtne, jõuda Berliini ja kas või aeglase rongiga. Meid suunati international tickets kassasse, kus proua Ida-Euroopa isegi ei vaevunud vastama mu küsimusele tema inglise keele oskuse kohta. Nüüd võivad kõik korra arvata, et kas ta siis ikkagi oskas või mitte. Kõigi õigesti arvanute vahel läheb loosimisele teine tasuta viinapudel, kui meil miljon lugejat täis saab (Ma üritan oma lemmik moeblogidelt shnitti võtta give-away'de osas). Ühesõnaga pärast seda, kui me saime oma Lemmiktsitaatide raamatut täiendada paljutähendusliku "No ticket, you have a ticket"-iga, sai selgeks, et me lahkume Warsawa-Berlini expressiga, et pääseda sellest jumalast hüljatud Euroopa osast, kuhu meie vanemad meid otsustasid ilmale tuua.
6 tunni pärast puudutasid meie venelasejalad juba palju õnnistatumat Kesk-Euroopa pinda ja võisime rahulikumalt hingata. Meie esimese õhtu eesmärgiks oli jõuda Dresdenisse, kus meid ootas meie esimene hostel. Poolast tuhatnelja Saksamaa poole kihutades otsustasime enne Dresdenit veel Dessausse arhitektuuri uudistama minna.
R: Niisiis meie puhkuse reis kujunes tasapisi ka arhitektuuriuurimuseks (teatud ülikooli hariduse tõttu). Tundmatule külastajale on Dessau ühe kebabibaari ja CCCP ajastuga plokkmajadega linnajupp, teadjale asub seal aga maailma mõjutanud modernistliku arhitektuuri ja disaini koolkonna tähtsaim koolimaja Bauhaus, kuhu ka kõik viidad postide otsas suunavad. 1919 Weimari linnas algatatud ning 1923 Dessause uue koolimaja ehitamisega kolinud õppeasutus koolitas tudengeid mõtlema kõikidel distsipliinidel tüpograafiast arhitektuurini ning teooriast valmistamiseni. Walter Gropiuse loodud, hiljem ka Hannes Meyeri ning Ludwig Mies van der Rohe poolt juhitud koolimaja koos peaõppejõudude villadega on tänuväärt vaatamisväärsus aru saamaks, miks tänapäeval kõik moodsad majad on valged, suurte akende ning lamedate katustega, mis tol ajal oli üdini avangardlistlik mõtteviis, osadele isegi maaväline.
L: Minu meelest on selle Bauhausiga selline lugu, et vaatad neid maju ja kohe nagu ei tabagi ära, et mis siin siis nüüd ka nii erilist on. Aga kui neid maju vaadata nii, et paigutad nad veel 20. sajandi esimesse poolde ka, kus Saksamaa elumaja arhitektuuris valitses vaid üks jumalus-viilkatus, siis saavad need majad hoopis teise mõõtme. Tolleaegses meedias nimetati neid maju Marsielanike majadeks. Keegi vist ei arvanudki, et 90 aastat hiljem tahab suur osa eesti rikkuritest endale umbes midagi sellist Merirahu kvartalisse (minge sinna ja see ei tundu tegelikult eriti tuus). Meie jõudsimegi otsusele, et need hooned mõjuvad seda paremini mida vähem neid on.
Dessau Bauhausi koolimajja saab täitsa niisama sisse ka. Me läksime ja katsusime Gropiuse ja Miesiga samu käepidemeid ikka ka, et head aurat saada. Minus on nüüd märksa rohkem nokut. Aga paratamatult lõhnas see maja seest ikka ilgelt nõuka järgi ja natuke on selline tunne, et nagu iga vägev ideoloogia, siis nii ka see (kui seda üldse saab ideoloogiaks nimetada) mõjub tunduvalt paremini teoorias kui praktikas. See oli tuus, et nad kõik viimseni oma hoonetes ise disainisid ja me autentseid bauhausi nt käepidemeid saime vaadata ja hiljem sarnaseid igalt poolt teisteski riikidest leidsime. Peale koolimaja lasi Gropius Dessausse oma kooli tähtsaimatele pedagoogidele veel kahepereelamud ehitada, nii et Paul Klee ja Moholy-Nagy kodus oleme me ka nüüd käinud. Mina ütleks küll, et vägev värk. Pealegi, saab Bahnhofi küljest 2 eurtsi eest jumala hea ja korraliku suure Döneri päris Türgi onult veel pealekauba. PLUSS iga eestlane, kes kunagi on mõelnud, et persse, meil need paneelmajad on, saab seal käed taeva poole tõsta ja öelda, jumal tänatud, et meie kesklinn neid täis ei ole.
R: End of part one.