See udu on hästi ilus. Olen avastanud siin riigis päris tugeva tõmbe kõiksuguste looduslike nähtuste peale. Salaja korjan mõnikord puulehti. Ja sügis kestab siin hästi kaua, ilmselt jääbki kestma. Ikka on puud lehes ja värvilised, mõned aga sahisevad maas kui rattaga läbi neist sõita. Pikemat jututa on siin mõned pildid mu kooliteest, mida väljavalitud on sotsiaalmeedia galeriides juba ehk kohanud, kuid nüüd siis suurem pilk. Tegelikult alustan ühe uduse Amsterdami fotoga. Nimelt avastasin Breitneri siit Boijmansi kunstimuuseumist, kes hakkas kohe silma ühe väga ilusa maaliga, mis tuletas mulle meelde R.Uutmaa maale Pirita jõekäärust. Hiljem selgus, et G.H.Breitner on üks esimesi linnamaastike fotograafe ning üks tema tuntumaid fotosid on Amsterdamist, mis just sel hetkel kui ma selle internetist avastasin oli ka minu kõrval ühe raamatu esikaanel, mis räägib ühest boheemlaslikult hollandi tüübist, kes koguaeg lihtsalt jalutab metsades ja parkides ning istub mere ääres, mis meenutas kuidagi väga hoopis mind ennast. Kokkuvõttes jõudis kõiksuguseid info- ja ajalookilde samal ajal, sarnastel mõtetel korraga minuni kui üks suur kokkupandud puzzle, millest mõtlesin siis sellise blogipostituse veel omakorda teha. Taustaks kuulake aga Jono McCleeryt kelle pühendusega albumi ma eelmine pühapäev tema konsertilt sain.
No comments:
Post a Comment